Eepiline saaga soome-ugri mehest, kes on elanud üle kogu eestlaste 800 aastase pikkuse orjaaja! Erakul on soode ja metsade taga majapidamine, hoovis on kaev, mille põhjas lendavad kured ja kustkaudu pääseb otse Toonelasse.

Toonela kirjeldus on võetud M. J. Eiseni raamatust “Eesti mütoloogia” 1919. Seal saab Manala ehk Toonela kohta lugeda järgmist:

“Ennemuistsete juttude järele kujutab vana rahvas enesele elu maa all niisamasugusena kui maa peal ette. Seal on metsad ja põllud, orud ja mäed, hobused, lehmad, lambad, metsloomad, isegi jõed ja ojad. Ainult hämarus valitseb Manalas.”

Loo finaalis lööb Vanapaganistis välja seni varjus olnud esteetiline külg

ükspäev kubjas tuli külla
tahtis kepiga lüüa
selle inimhinge ülla
otsustas ta ära süüa
inimrasvast küünlad ta süütas
lauale tõstis inimliha prae
inimese pealuust õlut rüüpas
see oli ilus aeg

ja ta teeb endale ühe romantilise õhtu.